...asub täitsa maal. Mitte küll nii maal, kus on vaid mets ja kolm maja, aga siiski maal. Väikeses asulas (on tänapäeval ikka asulaid või?). Oma kõrgest vanusest olen elanud selles samas väikeses kohas umbes 20 aastat ehk (võib-olla vähem, ei viitsi hetkel arvutada). Olen põiganud sinna ja tänna ning nüüdseks olen tagasi ja täitsa väga rahul. Tööl me kohapeal ei käi. Nüüd võib uhkusega ütleda, et töötame linnas. Mina Rakveres (suurem osa nädalast) ja R. pealinnas (terve nädala, vahepealsete põigetega siiski kodus, aga sellest saab uus teema).
Oma kodu saime suhteliselt ootamatult. Võib isegi ütleda, et see kukkus meile lihtsalt sülle. Egas me seda kohe kinni püüda ei tahtnudki, kuid pika mõtlemise peale otsustasime, saagu mis saab. Nüüdseks on umbes aasta jagu olnud see meie oma ja tänasel päeval suudame ütleda, meil on oma kodu. Kohanemine võttis kaua aega, ikka päris kaua. Pikalt kaalusime ka võimalust, et me ei jäägi sinna, vaid otsime midagi muud. Aga aeg läks ja tegi oma töö.
Tööd on muidugi lõputult, sellest puudust ei tule. Kõige raskem on vist asjaolu, et tahaksime kõik ise teha. Näiteks ootab kohe-kohe puude tegemise aeg. Abikäed on alati teretulnud, onju.
Aga põhiline, mul on hea meel, et mu lapsel/lastel on koht, kust nad minema saavad lennata ja hiljem meil kahel vanuril puid tegemas käia.
No comments:
Post a Comment