Eile käisime arsti juures, lõpuks. Olin seda edasi lükanud, kuna teadsin mis toimuma hakkab. Mia Lota sai süsti, puukentsefaliidi vaktsiini. Paar päeva enne olin ütelnud, et peame arsti juurde minema, mille peale vastas laps, et tema ei ole haige ja vist ikka ei pea minema. Eile lasteaeda jõudes ütlesin, et käime arsti juurest läbi. Oli igati nõus, arstitädi annab rohtu ja siis mina ei jää enam haigeks. Püüdsin veel vältida sõna süst. Olin eelnevalt üllatusmuna ostnud, tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Arsti juures küsis: süsti ju ei tee. Selle peale ei saanud ma ju ütleda, et ei tee jah. Ikka teeme, aga valus ei ole. Aga hirm selle ees oli siiski nii suur, et nuttu oli palju. Kuigi tõesti süstimist ta isegi ei pannud tähele. Alles siis kui vatitups peale pandi, hakkas uuesti nutma.
Autos veel nuuksus, et tema peab issile ütlema mida arstitädi tegi.
Õhtul oli asi unustatud, vaid plaastrit ei lubanud käe pealt võtta.
Ma igaks juhuks ei maininud lapsele, et kuu aja pärast ootab sama tee meid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment